Find all the cats~! *insert meme*

Oli pime, kuna oli üpris varajane hommik. Üpris hüljatud moega tänaval koperdas ringi Belira, kuna paremat tal teha ei olnud. Tüdruku silmaalused olid mustad, kuna ta oli terve päeva ja öö tagatipuks ka veel üleval olnud. Uni hakkas peale tikkuma, kuid koju ta minna ei saanud ja tänavale samuti magama heita ei söandanud. Mateli kapuuts oli ülepea tõmmatud, kuid siiski võis oranže salke siit-sealt märgata, kuid sellest ei teinud välja inimesed, kes juba hoolimata varasest hommikutunnist ringi sahmerdasid ning mõnikord unise tüdrukuga kokku põrkasid. Lõpuks tõmbus Belira lihtsalt kahe maja vahel olevasse prakku ning seadis end sisse kahe-kolme kodutu kassi seltskonnas.

OT: Aktiivsed inimesed. c:

Isabelle oli öö otsa juba üleval olnud ja käunud metsas omale toitu otsimas. Nüüd kõndis mõõda tänavat, et leida oma kodu ja sinna magama minna. Jah just nimelt Elle on öösel üleval ja päeval magab. Ta ei talu päikese valgust lihtsalt, ta on siiski ju vampiir ja neile ei meeldi päikese käes olemine.

Isabelle oli juba tükk aega kõndinud ja keeras siis suvalisest kohast paremale kuna ta arvas, et siit saab koju aga ta märkas siin kasse. "Great," lausus Elle mitte just kõige paremas tujus olles sest iga kord kui Belle kasse näeb siis on need kohe tema ümber ja näuguvad. "One, two, three," suutis Stephanie öelda ja kohe olidki kassid tema jalgade ümber näugumas. "So fantastic and great, why this happens everytime I see cats," oli mis ta suutis vaid sellepeale öelda suhteliselt vaikselt, nii et keegi tema ei pruukinud seda kuulda aga kes teab.

OT: Alan'i, ta oli vist seal kõige lähemal, nii palju, kui ma aru sain. c:

"Cats," karjus Isabelle täiest kõrist ja üritas neist lahti saada aga see ei õnnestunud kohe üldse. "Teie kaks seal, saaksite äkki veidi aidata või midagi," lausus Elle siis korraks naeratades. "Miks kurat, see peab iga kord nii olema kui ma kasse näen?" mõtles Steffi omaette. Kassid tiirutasid ümber tema ja mõni isegi üritas mööda Isabelle't kuidagi moodi üles ronida, ärge küsige kuidas aga jahm Elle ei tundnud eriti mitte midagi, ei valu vms.

Isabelle seisis seal veel mõnda aega niisama ning siis kõndis ühe seina juurde ja istus selle äärde maha. Need kaks kassi istusid kohe tema sülle ja hakkasid nurruma kui Belle neid paitas. Samal hetkel ise aevastas, tegelt on tal kasside vastu allergia, mis lõi alles nüüd välja.

"Kaduge mu süljest palun," lausus Isabelle kassidele, ise vahepeal aevastades. Tal on tegelt tõsine allergia kasside vastu, kuigi talle meeldivad kassid. Kassid aga ei läinud Belle süles ära seega ta ajas käega kassid sülest minema vms. ning ise tõusis püsti ja kõndis veidikene taha poole neist kahest siin eemale. Ja istus tagasi seina äärde ning lootis, et kassid ei jälita teda.

[i]Alan toetas pea vastu seina . "Mul on tunne et väsimus tapab mu ära ükskord!"

"Oeh, tänan, kes iganes sa ka poleks," lausus Isabelle võõrale kui see kutsus need kassid tema juurest ära enda juurde. Ta oli talle väga tünulik kuigi ta ei näitanud seda välja. "Oeh, peab kodu üles otsima," mõtles Elle seal tupik tänavas kuskil, kus ta täpselt oli tea ei teadnud seda isegi, ta pole just kõige parem selles orienteerumises.

[i]Alan keeras oma pea teisele poole et võõrast plikat vaadata "Magama? ma külmun ära siin!"