by Belira oli üle pika aja jälle linnas käinud ja lihuniku käest ühe jänese pätsanud. Too oli nii ära räsitud ja väike, et mees oli nagunii selle ära plaaninud visata. Tüdruk ei varastanud mehelt kunagi siis, kui tolle äril parasjagu pankrotti minemise äärel oli. Ja üleüldse ei varastanud ta tihti ühelt ja samalt, sest ta oli hea pätt, võimidagi. Talle meeldis nii vähemalt mõelda. See kõlas ilusasti. Palju kenamini, kui see, mida talle tänavalt järgi hõiguti, kui keegi ta oranži juukse salku silmanud oli. Taas oli keegi ta tänaval ära tundnud, ja tüdruk pidi kaduma linnast nii kiiresti kui võimalik. Ta oli London'ile peaaegu ringi peale teinud, et mingi eriti vihane muti, kes oli jumala veendunud, et tüdruk tuleks põlema panna, maha raputada. Naine oli palju visam ja kiirem, kui ta välja paistis. Nagu Bel isegi.
Tüdruk oli metsa jõudes ramp väsinud. Ta lükkas pika kapuutsi oma juustelt maha ja sasis higist oranži pahmakat pisut, enne kui mantlit eest lahti nööpis, et see seljast ära võtta. Tal oli palav. Tal oli janu, ja üle kõige tahtis ta jõuda oma pisikesse maa-alusesse majakesse, kus ootas teda pisike allikas, mis ühel ilusal päeval ta majja oli hakanud voolama, ja nüüd teda värske külma veega varustas. Nõid peatus hetkeks, kui ta oli juba piisavalt sügavale jõudnud, et keegi ta juukseid metsa kõrval oleva tee pealt silmata ei võiks, ning nõjatus vastu puud, puusa ümber oleval vööl rippumas varastatud jänes ja nuga, mida ta häda olukorras enesekaitseks kasutas. Tüdruk lubas endale pisikese puhkepausi.
Puhkepaus venis aga pikemaks, kui ta istuli prantsatas ja tunnetas, kui haiged kõik ta lihased täpselt on, ja kui väga ta jalad jooksmisest värisesid. Ta polnud juba ammu nii palju nii kiiresti jooksnud. Linnas oli tal tavaliselt vaja joosta vaid paarsada meetrit, et kähku peitu pugeda, kuid see mutt. Jah see mutt oli suht noor ka veel pealekauba olnud. S e e mutt käis jahil ja puha. Jaksas joosta nii mis mühieses ja päris kobeda välimusega oli ka pealekauba. Tüdruk oli teda metsas mitu korda näinud.
OT: Üks inimene korraga. Aitäh. Ma ei viitsi massiteemasid teha. Ja tõesti sorry, kui mu tegelane liiga kõikvõimas on, ma üritan teda tagasi hoida. Teha nii, et ta lihtsalt mõtleb suurelt..
Tüdruk oli metsa jõudes ramp väsinud. Ta lükkas pika kapuutsi oma juustelt maha ja sasis higist oranži pahmakat pisut, enne kui mantlit eest lahti nööpis, et see seljast ära võtta. Tal oli palav. Tal oli janu, ja üle kõige tahtis ta jõuda oma pisikesse maa-alusesse majakesse, kus ootas teda pisike allikas, mis ühel ilusal päeval ta majja oli hakanud voolama, ja nüüd teda värske külma veega varustas. Nõid peatus hetkeks, kui ta oli juba piisavalt sügavale jõudnud, et keegi ta juukseid metsa kõrval oleva tee pealt silmata ei võiks, ning nõjatus vastu puud, puusa ümber oleval vööl rippumas varastatud jänes ja nuga, mida ta häda olukorras enesekaitseks kasutas. Tüdruk lubas endale pisikese puhkepausi.
Puhkepaus venis aga pikemaks, kui ta istuli prantsatas ja tunnetas, kui haiged kõik ta lihased täpselt on, ja kui väga ta jalad jooksmisest värisesid. Ta polnud juba ammu nii palju nii kiiresti jooksnud. Linnas oli tal tavaliselt vaja joosta vaid paarsada meetrit, et kähku peitu pugeda, kuid see mutt. Jah see mutt oli suht noor ka veel pealekauba olnud. S e e mutt käis jahil ja puha. Jaksas joosta nii mis mühieses ja päris kobeda välimusega oli ka pealekauba. Tüdruk oli teda metsas mitu korda näinud.
OT: Üks inimene korraga. Aitäh. Ma ei viitsi massiteemasid teha. Ja tõesti sorry, kui mu tegelane liiga kõikvõimas on, ma üritan teda tagasi hoida. Teha nii, et ta lihtsalt mõtleb suurelt..
