by 
"Fear not, you belong to me."
Nimi : Letumia Evangeline Lacrimosa
Rass: surematust saavutanud nõid
Sugu : naine
Vanus: 127
Iseloom: Need, kes esimest korda Letumiaga kokku juhtuvad, peavad teda vaikseks, rahulikuks ning endassetõmbunud isiksuseks, kes on pigem häbelik, kui seltsiv. Keegi ei panegi mööda, arvestades seda, et noor nõid eelistabki oma aega üksinduses ja pimeduses veeta ning rohkem oma mõtteid mõlgutada, kui kellegagi aega veeta ning nende mõttetut loba kuulata.
Letumia on vägagi teadlik oma ilust ning kasutab seda võimalusel ära. Isegi kui paljud seda ei usu ning üritavad teda selles veenda, pole ta sügaval südames selline mõrd, nagu välja paistab. Ta on veel hullem. Letumia harrastab piinamist, verd, mõrvu ning rööve. Ta on oma kuritegude varjamises professionaal mistõttu kõik need leitud laibad, kuulugu need siis noortele või vanematele isiksustele, on jäetud hooletult kusagile tänavale ning mõrtsukat ennast pole leitud.
Omakestega (mitte, et neid oleks) on ta enam-vähem normaalne. Oleks Letumial perekond, oleks ta tõenäoliselt hea pereema, kuid keda huvitab järjekordne muretsemine ja hingepiin?
Orietatsioon: aseksuaal (ei huvita ei mehed ega naised)
Võimed : Letumia on Nekromant (suudab elustada surnuid. Need on põhimõtteliselt zombie sarnased olevused pärast elustamist; neil puudub hing ja eesmärk, nagu marionetid), vaimudega suhtlemine, needused (võib ühe loitsuga muuta inimese vampiiriks või libahundiks ning samamoodi vabastada ta ka sellest), piinamine, telepaatia ja telekenees.
Välimuse kirjeldus: Pikkade, ronkmustade juuste, portselanvalge ja sileda naha ning suurte, helesiniste silmadega näeb Letumia vägagi lummav välja. Ta on pikka kasvu, sale ja tema kõnnak on alati graatsiline. Liigutused on väga kaalutletud ja ta ei tee kunagi midagi, mis võiks tema ilu rikkuda.
Kõige rohkem eelistab ta kanda tumedaid riideid; pikk, maani ulatuv must või purpurpunane(veripunane) kleit ning korsett, mis pigistab viimsegi õhuraasu tema kopsudest välja. Juuksed jätab ta alati lahti ning need voogavad musta kosena tema seljal, ulatudes kuni pihani. Harva kaunistab ta neid ilusate lillekestega.
Minevik : Oma endisest elust ei mäleta Letumia mitte midagi. Isegi mitte seda, kas tal olid vennad, õed või kes olid tema vanemad. Seitsmeteistkümne aastane Letumia Evangeline eksis külmal jaanuarihommikul metsa ning külmunult üritas ta leida tagasitee sooja ja hubasesse majakesse, mida ta võis suure uhkusega nimetada enda koduks. Ent selle asemel, et tagasi küla poole tagasi suunduda, viisid tüdruku jalad ta hoopis sügavamale metsa. Pimeduse saabudes tundis ta juba iga sammuga, kuidas keegi teda jälgib. Ja iga sammuga, mis ta tegi, tajus ta üha enam ja enam, et see keegi või miski tuleb talle aina lähemale ja lähemale. Korraga läbistas tema keha kohutav valu ja Letumia vajus karjudes lumme, üritades võidelda sellega, kes talle selliseid piinu valmistas. Kuid hoolimata vastupanust, mida ta osutas, muutus valu tema selgroos pea talumatuks; tundus, nagu keegi suruks oma pikad küünised talle sisse. Kogu tema keha hakkas muutuma tuimaks, seda nii valust, mis ei lakanud, kui ka külmast ja lõpuks kaotas ta teadvuse. Ärgates polnud vanast süütust tütarlapsest midagi järel, oli vaid tema keha, mis oli sama tühi kui kest ja suur verejanu, mis kasvas temas iga hetkega.
