Niisama siin

Isabelle siis jalutas mööda mere randa ja mõtles kas minna ujuma või ei. Ta oli tulnud siia kuna tal oli igav ja tal oli soov näga merd. Nüüd kus ta siin oli, ei teadnud mida siin täpselt teha. Ta samas ei näinud siin mere ääres praegu ka mitte kedagi. Seega ta arvas, et mere vesi on külm. Nii ta siis sattuski mööda randa kõndima.

OT: Liituda võib ükskõik kes. Mul vahet pole.

Isabelle kõndis endiselt vaikselt edasi mööda mere randa. Ta siiski mõtles, kas minna ujuma või ei. Ta võttis omal kingad ka siis lõpuks jalast ja hoidis neid näpu otsas. Elle kõndis merele veidi lähemale ja katsus seda vett. "Ei olegi nii külm kui ma arvasin," lausus ta naerdes ja seisis nüüd niisama seal merevees.

Catherine kõndis siia. Ta ronis ühe suurema kivi peale ja istus sinna. Tema pilk peatus merel, mis oli haruldaselt peegel sile. Catherine naeratas.

Mõne aja pärast kõnide Isabelle veest välja ja pani oma kingad liiva peale. Ise aga läks riietega siis ujuma. Tal tuli nüüd väga suur tahtmine ujuda.

Daniel krooksatas ja ta enese lõhn ajas tal südame pahaks ,laev seisis nüüd ankrus üsna kalda lähedal, daniel hüpas üle reelingu et end pisut loputada ja mõnuga ujuda ta võttis suuna kaldale .jõudnud madalasse vette ajas ta end püsti . "hõk mida näkki ...."

Isabelle ujus siis seal merevees tükk aega kuni ta sellest kõrini sai. Ta siis ujus tagasi kaldale. Madalas vees ajas ta end püsti ja kõndis enda kingade juurde. Ta võttis need taas näppu ja otsis siit lähedalt mõnda kivi, kuhu saaks istuda.

Catherine pööras pilgu merelt ära. Ta silmitses ümbrust ja tundis tuult mänglemas. Ta polnud kunagi aru saanud, kuidas inimesed suudavad armastada kiviseid paiku.

Isabelle märkas eemal mingeid kivisid ja seega kõndis ta nende poole. Mõne aja pärast ta istus ühele ja vaatas niisama ringi.

OT: Kumma juurde. Kas Catherine või Isabelle. Mõlemad istuvad kuskil kivi peal.

Catherine raputas pead ja ronis nõtkelt kivi pealt alla. Ta tõmbas kapuutsi kiirelt pähe ja lahkus.

"Tead niisama igavusest ilmselt aga muideks ma pole näkineiu," lausus Isabelle* siis naeratades ja vaatas merele. Ta märkas alles nüüd eemal pool ühte laeva.

"nu seda vahet on üsna raske teha ,näkk või mitte . katsu ise viimased 50 aastat merel loksuda . aa muide ega sul lonksukest rummi ei juhtu olema?" ohkab südamest ja vaatab tüdrukule küsivalt otsa.

"Em ei ole kahjuks, mul pole midagi kaasas peale oma riiete ja siis kingade," lausus ta naerdes. Tal ei olnud hetkel piisvalt raha, et midagi sellist omale soetada nagu rumm.